Aastal 2001 oli selge, et hobused on peale edukat ratsalaagrit minu jaoks ikka kindel "teema" ning vanemad otsutasid siis soetada meie perre üle pika aja jälle ühe hobuse. Meie esimene hobune Juurimaal oli aastal 2001 eesti tõugu täkk Reilok. Kahjuks on nüüdseks meie armas jonnipunn kappamas ilusamatel karjamaadel, kuid meie südametes on ta igaveseks.
Reilok oli tumekõrb raskemat tüüpi hobune, kes 4. aastasena oli tubli vankrihobune. Nagu ühele eesti hobusele ikka kombeks, ei arvanud ta esijalgu oma 11. aastasest ratsanikust palju... Oh neid nutetuid õhtuid kui Reilok oli mind läbi põõsaste ikka kodupoole tassinud ja ei tahtnud galoppi teha. Aga kuna jõud ei käinud üle, tuli appi võtta kavalus. Nii ma siis omal"kavala" lapsearuga sõitsin kõigepealt kopli tagumisse nurka töntsa töntsa traavis ja sealt siis galopiga kodu poole. See galopp muidugi ei olnud selline kiire ega ohtlik, vaid pigem selline rahulik ja sujuv. Oma väikesest jonnist hoolimata oli Reilok väga aus ja turvaline hobune. Kui ta lõpuks ka mind austama hakkas, oli ta minu jaoks nagu tõeline "sõjaratsu". Võisin temaga sõita läbi päevas kümneid ja kümneid kilomeetreid üle põldude, kraavide, jõe ning tema oli nõus igale poole minema.
Oma lapsepõlve ei veetnud ma muidugi üksinda mööda põlde ratsutades, vaid minu suureks õnneks oli mul juba lasteaiast saati samuti "hobugeeniga" sõbranna Kertu, kellega koos siis sai hobuste seljas päevad ja vahest ka pooled ööd veedetud. Kertuga koos alustasime me ratsalaagrites ja nii said meist lahutamatud sõbrannad, kellega oma hobuste hullust jagada. Hobustega päevikud, kleepsud, tapeedid, voodipesud - see kõik oli olemas ja muidugi ka väga vajalik! Tagantjärgi mõeldes võin julgelt öelda, et mu vanemad tegid mulle parima kingituse, sest nad kinkisid mulle täpselt sellise lapsepõlve, millest iga väikene hobufänn unistab.
Kuna hobuse hullus oli meid totaalselt vallutanud, siis muidugi jäi meile väheks oma hobustest ja ratsutamisest. Koos Kertuga käisime kunagises Jüriniidu tallis ratsutamistrennides, kus me siis õppisime treeneri käe all ratsutamise algtõdesid, hüppamist ja kõike muud olulist. Aastad läksid edasi ja oskused paranesid. Kui me olime jõudnud juba hüppamiseni ja meie vaesed eesti hobuseid olid juba oma 80 cm ületanud, oli selge, et nendel hobustel on omad piirid. Tuli vastu võtta otsus ja soetada perre juurde veel üks poni, kes on sportlikumat tüüpi.
Me rändasime mööda Eestimaad uut poni otsides. Mina mäletan sellest ajast seda, et ma olin totaalselt armunud kollastesse hobustesse.. Nii kui mingi kollane koplist välja aeti, siis mina olin nõus. Õnneks mu vanemad selle vaimustusega kaasa ei läinud ja pidasid ikkagi olulisemaks hobust, mitte värvust. Peale pikki otsinguid, leidsime Maasikmäe Talust Raplamaalt oma unistuste poni. Kuid temast kirjutan pikemalt juba uues postituses.
Comments
Post a Comment