Skip to main content

Unistuste lapsepõlv koos hobustega


Aastal 2001 oli selge, et hobused on peale edukat ratsalaagrit minu jaoks ikka kindel "teema" ning vanemad otsutasid siis soetada meie perre üle pika aja jälle ühe hobuse. Meie esimene hobune Juurimaal oli aastal 2001 eesti tõugu täkk Reilok. Kahjuks on nüüdseks meie armas jonnipunn kappamas ilusamatel karjamaadel, kuid meie südametes on ta igaveseks.

Reilok oli tumekõrb raskemat tüüpi hobune, kes 4. aastasena oli tubli vankrihobune. Nagu ühele eesti hobusele ikka kombeks, ei arvanud ta esijalgu oma 11. aastasest ratsanikust palju... Oh neid nutetuid õhtuid kui Reilok oli mind läbi põõsaste ikka kodupoole tassinud ja ei tahtnud galoppi teha. Aga kuna jõud ei käinud üle, tuli appi võtta kavalus. Nii ma siis omal"kavala" lapsearuga sõitsin kõigepealt kopli tagumisse nurka töntsa töntsa traavis ja sealt siis galopiga kodu poole. See galopp muidugi ei olnud selline kiire ega ohtlik, vaid pigem selline rahulik ja sujuv. Oma väikesest jonnist hoolimata oli Reilok väga aus ja turvaline hobune. Kui ta lõpuks ka mind austama hakkas, oli ta minu jaoks nagu tõeline "sõjaratsu". Võisin temaga sõita läbi päevas kümneid ja kümneid kilomeetreid üle põldude, kraavide, jõe ning tema oli nõus igale poole minema.

Oma lapsepõlve ei veetnud ma muidugi üksinda mööda põlde ratsutades, vaid minu suureks õnneks oli mul juba lasteaiast saati samuti "hobugeeniga" sõbranna Kertu, kellega koos siis sai hobuste seljas päevad ja vahest ka pooled ööd veedetud. Kertuga koos alustasime me ratsalaagrites ja nii said meist lahutamatud sõbrannad, kellega oma hobuste hullust jagada. Hobustega päevikud, kleepsud, tapeedid, voodipesud - see kõik oli olemas ja muidugi ka väga vajalik! Tagantjärgi mõeldes võin julgelt öelda, et mu vanemad tegid mulle parima kingituse, sest nad kinkisid mulle täpselt sellise lapsepõlve, millest iga väikene hobufänn unistab.

Kuna hobuse hullus oli meid totaalselt vallutanud, siis muidugi jäi meile väheks oma hobustest ja ratsutamisest. Koos Kertuga käisime kunagises Jüriniidu tallis ratsutamistrennides, kus me siis õppisime treeneri käe all ratsutamise algtõdesid, hüppamist ja kõike muud olulist. Aastad läksid edasi ja oskused paranesid. Kui me olime jõudnud juba hüppamiseni ja meie vaesed eesti hobuseid olid juba oma 80 cm ületanud, oli selge, et nendel hobustel on omad piirid. Tuli vastu võtta otsus ja soetada perre juurde veel üks poni, kes on sportlikumat tüüpi.

Me rändasime mööda Eestimaad uut poni otsides. Mina mäletan sellest ajast seda, et ma olin totaalselt armunud kollastesse hobustesse.. Nii kui mingi kollane koplist välja aeti, siis mina olin nõus. Õnneks mu vanemad selle vaimustusega kaasa ei läinud ja pidasid ikkagi olulisemaks hobust, mitte värvust. Peale pikki otsinguid, leidsime Maasikmäe Talust Raplamaalt oma unistuste poni. Kuid temast kirjutan pikemalt juba uues postituses.



Comments

Popular posts from this blog

Meie Maur ja tema lugu

MAUR Sünd 1999, tõug Ristand Isa Mobil ox, emaisa Kupar Kasvataja Rait Vaher Sünnikoht KÕRMA KÜLA, RÄGAVERE VALD, LÄÄNE-VIRUMAA


Mauri leidmise lugu on isegi natukene naljakas. Aasta oli siis 2002 kui mina 12- aastase plikana astusin ligi Maasikmäe perenaise Karini juurde ja uurisin maad, kas neil on ponisid müüa. Soovitavalt märasid. Karinilt tuli positiivne vastus ja nii me võtsime peale pikki otsinguid tee Maasikmäe talu poole. Mul oli väikene unistus leida hall poni, kuna minu esimene lemmik ratsalaagris oli samuti hall poni. 
Kui me kohale jõudsime, oli lasipuu külge seotud kaks poni - kiitsakas halli värvi 3-aastane Maur ja imeilus musta värvi 4-aastane Millenium. Kummaline on see, et ma mäletan seda päeva ja Mauri leidmist nii täpselt. Kõigepealt esimene üllatus oli see, et tegu ei olnud märadega. Ups väikene arusaamatus, aga kuna me olime juba seal, siis tuli ponid ära proovida. Toona tegutses veel kodutallis Mart Sander Aarma (Karini poeg), kes meile siis ponisid näitas. 
Ma m…

Kuulsad hobused

Oleme osalenud mitmetel filmivõtetel, kuid kohe, kohe 1-12-2017 on välja tulemas uus film "Igitee", kus osalesime 2016 suvel. Juurimaa hobuseid on näha mitmetes kaadrites nii ratsa kui ka vankritega.
Filmi treiler:

Lisan mõned pildid kaadritagustest hetkedest "Igitee" võtetelt.






Filmivõtetel osalemine on alati väga põnev. Meil on olnud suur rõõm osaleda mitmetes filmides, mis on olnud ja on tulemas Eesti kinodes: "Puhastus" (2012), "1944"(2015), "Igitee" (2017), "Tõde ja õigus" (2018), seriaal "Pank" (2018).

Filmis "Puhastus" osalesid hobused Keeris ja Maur.
"1944" oli üks pingelisemaid, kuna võtted toimusid 5 päeva ja hobustega tuli kolida Tapale. Filmis osalesid Hasor (see vaene hobune, kes filmis õhku lasti, õnneks ainult arvuti abil), Remy Martin ja Ruudi-Ruu.
Filmis "Igitee" osalesid Farda, Ruudi-Ruu, Hasor, Remy Martin ja Londa. Neil olid kõigil erinevad rollid ja eks varsti on …

Esimene blogipostitust, TEHTUD!

Olen võtnud endale juurde uue ülesande - pidada blogi! Vaadates oma graafikuid, siis tundub see nii ajuvaba, sest põhiline probleem on, et ei ole vaba aega, kuid ma usun et blogipidamine saab olema üks vahva tegevus, kuhu jäädvustada mõtteid, unistusi, meenutusi, tegevusi ja palju, palju, palju muud.  

Olen mõtteid blogi pidamisest plaaninud ka varem, aga sain vist väikese tõuke ühe oma toreda tuttava lahedast blogist, mis on ainus, mida ma suudan lugeda ( aus ülestunnistus).Blogis plaanin kirjutada siis oma elust koos hobustega,  talli elust, trennidest, tegevustest hobustega ja kõigega sellega seonduvat. Kes mind ja meie talli tegemisi juba varem teavad, siis oskavad aimata, et põnevust on palju! 


Kirjutan siis natukene ka endast. Nimeks Kristiina Raudnagel ja praeguse seisuga 26. aastane ema, talliomanik, treener, ratsutaja, manager jpm. Pean koos perekonnaga talli Märjamaa lähistel Raplamaal - Juurimaa Tall. Meie tegemisi saab vaadata kodulehelt www.juurimaatall.ee või FB lehelt @Ju…